Pärimusemäng

Teisipäeval (21. mai) oli käesoleva õppeaasta kevadiste pärimuse kursuste arvestus. See sai korraldatud üsna tavatul moel. Tegime algklasside õpilastele pärimusemängu. Ma arvan, et see oli õpilaste jaoks kordades keerulisem kui klassiruumis kirjalikku arvestust teha.
Planeerisime esialgu mängu läbi viia Iisakal, kus toimusid ka meie muinasaja kursuse tunnid. Nimelt töötab Iisaka talu välja muinasaja-teemalist õpperada ning oma mänguga tahtsime selle raja läbi proovida. Komistuskiviks sai aga suure hulga õpilaste transport.
Niisiis, tegime mängu hoopis kooli staadioni juures.
Pärimuse õppesuuna õpilased olid jaotatud kolme punkti ning klassid olid samuti kolmeks jaotatud ja käisid kõik punktid läbi. Mängu esimeses osas tutvustasid Piia, Kati, Lydia, Vivianne, Maria Elin, Margit ja Alari  lastele seda, kuidas muinasajal elati - millistes majades, millega tegeleti, mida söödi, mida seljas kanti, mida usuti jne. Abiks olid temaatilised tahvlid, mis lähevad ülesse Iisaka õpperajale.

Kati ja Piia kõnelesid sellest, mida inimesed muinasajal seljas kandsid. Aga ka kivikalmetest.

Alari ja Margit  tutvustasid muinasaja inimeste töid ning tööriistu.  Maria Elin rääkis toidust.

Vivianne ja Lydia andsid ülevaate nii ehitistest kui ka maailmavaatest.

Seejärel õpetasid Vivianne ja Lydia oma rühmale "Kingsepamängu", Maria Elin, Margi ja Alari oma rühmale ringmängu "Üks ühte, kaks ühte" ning Kati ja Piia õpetasid "Räditansu" (viiulil saatis õpetaja Elina Aasa). Kui tantsud-mängud selged, siis näidati õpitut ka teistele rühmadele.

Kolmanda klassi kliendid ja kingsepad mänguhoos.

"Üks ühte, kaks ühte" mäng.

Väike lõbus vahepala oli vanaema lõngakerade sassiajamine ning lahtiharutamine. Pärimusemäng lõppes soovipaelade sidumisega väega tammepuule.

Head soovid paelaga on tamme külge seotud.

Kokkuvõttes võib öelda, et kõik, mis sai plaanitud, õnnestus 100%. Ka ilm!
Pärimuse õpilased olid väga tublid. Nad suutsid algklasside õpilastes huvi äratada ning end kuulama panna. Nad olid ka läbi mõelnud, millest nad räägivad ja kuidas seda teevad (millised näited ja seosed tänapäevaga), samuti oskasid suurepäraselt küsimustele vastata ja  teemaga sealt edasi minna. Mängude õpetamine sujus väga ladusalt. Heameel, et algklasside õpilased tegid rõõmsasti kõike kaasa.

Kõik õpilased sooritasid kursuse "Avastades muinasaega" arvestuse ning kursuse "Rahvamuusika ja -tants" arvestuse. Lisaks oli rahulolu - saime vahva asjaga hakkama.

Aiategu

Talvel, kui me Iisaka talu perenaise Marega kursuse sisu nö paberi peal kokku panime, siis sai peamiseks eesmärgiks, et kursus oleks ühtaegu praktiline ja samas ka muinasaja kohta uusi teadmisi andev.  Veebruari ja märtsikuu praktiliste tundide (kus õppisime kedervarrega ketrama ning nõela abil kuduma, samuti kõlapaelu tegema) käigus saime korduvalt kinnitust, et me suund on ainuõige.
Planeerisime aprilli lõppu veel ühe praktilise tegevuse - aia valmistamise talgud. Paraku saabus tänavu kevad väga hilja ning meie aedade-teemaline õppepäev lükkus aina edasi.
Eelmisel reedel, 17. mail olime taaskord Iisakal. Kõigepealt saime kätt proovida lattaia juures. Juhendas meistrimees Enn Mägi, kes oli juba teibapaarid maa sisse löönud. Enn näitas meile, kuidas kuuseoksi saab teibapaaride ümber kasutada vitstena, millele toetuvad rõhtsalt paigutatud kadakased puulatid.

Enn lihtsalt keerutab kuuseoksa ja teeb sellest vitsa

Oksa tuleb kogu aeg keerutada. Ka siis, kui see siduda teibapaari ümber.

Kuusk ja kadakas on vastupidavad ning selline aed peab ajale ning ilmale hästi vastu. Kui mõni latt või vitsad vajavad vahetamist, siis seda on lihtne teha - võtad aia lahti ning vahetad katkised või kulunud osad ära. Proovisime vitsa teha ka toomingast, kuid kuuseoksad tundusid siiski sobilikumad.
Lattaia tegemine läks õpilastel väga nobedalt. Paarkümmend minutit ja juba oligi osa aiast valmis. Tulemus jäi väga uhke ning soovijad saavad seda Iisaka tallu vaatama minna.
Edasi suundusime kiviaia juurde. Iisakal on kiviaedade taastamise oma südameasjaks võtnud  perepoeg Priidu. Ka sel suvel on teda ees ootamas kivaia ladumine. Andsime ühte kiviaeda ka oma panuse. Olgu pildirida selle tõestuseks.

Kiviaia ladumine on nagu puzzle kokkupanek. 

Põhi peab olema korralikult laotud. 

Aed hakkab juba aia moodi olema.

Kati paneb kõige peale põllukivid. Iisaka kiviaedadel on need seepärast, et lambad üle aia ei hüppaks.

Viimased põllukivid oma kohale ja lõik kiviaiast on tehtud.

Õppepäev õnnestus suurepäraselt - meistrimees Enn oli väga muhe ja asjalik juhendaja. Jõudsime lühikese ajaga väga palju teha. Lisaks kõigele vedas meil ka ilmaga. 

See, millise huvi ja mõnuga õpilased nii lattaia kui ka kiviaja juures toimetasid, pani mind aga mõtlema, et  analoogseid ülesandeid võiks koolis oluliselt rohkem olla.

Kõlapael

Kõlapaela tegemisega oli niisugune lugu, et kõik me olime valmis, et tegu on väga keerulise asjaga. Kõlad ja mitu-mitu lõnga läbi...

Noh, natuke matemaatikat ja loogikat läks vaja küll. Aga keerulist ei olnud siin midagi. Liis, kes meid taaskord juhendas, oskas kõik väga kenasti selgeks teha.
Meie alustasime kõlapaela kudumist nelja kõlaga ja 16 lõimelõngaga, kuid samas tehnikas saab kududa ka päris laiasid vöösid. Esmalt tegime paberile nö mustri, et  kuidas värvid hakkavad paelas jooksma. Selle mustri põhjal sättisime kõladele lõimelõngad. Enne kui saime kuduma hakata, oli tarvis lõngad veel võimalikult pingule seada. Ja võiski tööga alustada. Kõigi üllatuseks läks kõlapaela kudumine väga hoogsalt ning kiiresti ja peagi hakkasid välja joonistuma toredad mustrikordused. Kuigi lõngatoonid olid suuresti samad, siis mustrid tõid välja igaühe isikupära.

Liis näitab, mis on kõlad ja kuidas jooksevad lõngad - lõimelõngad ja koelõng

Alari jagab kõlad välja. Igaüks saab neli kõla.

Kõlad on ruudukujulised lauakesed, mille igas nurgas on auk. Kõlad said numbri ning  augud kõlal nummerdasime samuti

Lõimelõngad viiakse läbi kõlaaukude. Iga kõla kohta neli lõnga.

Lõngad peavad pingul olema, nii tuleb ilus ja ühtlane kõlapael.

Aeg Iisakal läks taas imekiiresti. Kel paelategu pooleli jäi, see sai kõlad koju kaasa. Usun, et nii mõnigi meist võtab ka teinekord kõlapaela või koguni kõlavöö tegemise ette.

Nõelaga kuduma

Et aimdust saada, mismoodi muinasajal elu kulges ning kuidas inimesed omale rõivad selga said, õpime kursusel selgeks mõned vanemad käsitöö-võtted. Esmalt proovisime ise lõnga teha.

Kedervarrega ketramisele järgnes nõelkudumine. 

Tegu on ühe vanima tekstiilitehnikaga, mida tunti juba kiviajal. Silmused luuakse kas puust või luust (tänapäeval ka metallist) tömbi otsaga nõela abil. Nõelkudumistehnikas kindad vanutati viltjaks, nii et need pakkusid kaitset külma ja niiskuse eest.

Öeldakse, et nõelumistehnikas rõivad olla sellised, mida isegi Vanakuri ise ei saavat üles harudada. Tõesti, nõelkudumi harutamine on üks keeruline töö. Keerulisem ja aeganõudvam kui kudumine.

Kudumisega aitas meil algust teha Liis, kes selgitas ja näitas, mismoodi silmuseid saab luua. Esialgu oli ikka üskjagu pusimist ja puust nõelaga huupi suskamist. Kui juba hakkasid tekkima üsna korrapärased silmad ning neid juurde sai kasvatatud, läks töö ikka  rohkem kudumi moodi. 

Nõeltehnikas kudumihakatis on kolmekordsest villasest lõngast.  Puust  nõel.

Nõeltehnika puhul ei jätkata lõnga sõlmides, vaid ainult lõngaotsi vanutades. Tunni lõpuks sai igaüks omale nõela ning lõngajupi koju kaasa, et töö vaheajal ära lõpetada. Aprillis võtame kõik senitehtu kaasa ning sätime ühtekokku - tuleb sellest siis kott või midagi muud.

Võrreldes varrastel kudumisega on nõelkudumine aeganõudvam. Samas, selline puust nõel istub väga hästi kätte - on mugav töövahend. Hea kõikjale kaasa võtta. Mahub kenasti koos lõngakeraga taskusse. Avastasin, et nõelkudumine on tore tegevus koosolekul. Kõike ümbritsevat näed ja kuuled ning boonusena hoiab käeline tegevus mõtted erksad.

Katil on algus loodud

Liisi kudumil on kasutatud mitut värvi. Liis näitab, kuidas nõelaga kududa.

 

Haigused ei hüüa tulles...

Tõved käivad ikka inimesi pidi, mitte mööda kive-kände...

Seepärast kujunes minu esmatutvus kedervarrega üksnes teoreetiliseks teadmiseks.

Tegu on väga vana ketramisvahendiga, mis oli Eestis laialdaselt levinud kuni voki kasutuselevõtmiseni 18. sajandil. Mõnel pool kedrati kedervarrega takusemat lõnga veel 20. sajandi alguseski.

Kedervars koosneb puuvarrest ja sellele kinnitatud hoogu andvast kettast (keder). Nooremast rauaajast on säilinud luust, kivist või savist ketrasid.

Heie seoti kedervarre otsa külge, kedervarre jämedamas otsas oli selleks täke. Kedrates keerutati kedervart pöidla või nimetissõrme vahel või lükati reie peal keerlema, misjärel see õhus rippu keereldes heide lõngaks keerutas. Valmis lõng keriti kedervarre pikema otsa peale.

/Eesti rahvakultuuri leksikon/

Tänapäevase kedervarre pilt on pärit lähedalasuva Sae talu veebikodust www.lahemaalammas.ee

Lisalugemist leiab siit.

Kuidas aga kedervarrega ketramine praktikas välja tuli, kirjutab igaüks ise oma blogis. 

Mängime Rootsi kunni!

Sel korral oli teemaks "Mängud".
Lühikese sissejuhatuse jätkuks läks kohe mänguks lahti. Mängida sai Rootsi kunni.

Viskevooru alguses

Viskevooru tulemus

 

Arheoloogid on leidnud hauapanustest erinevaid täringuid, valmistatud kas luust või puust. Mõnelt poolt on teada ka ümmargusi mängunuppe. Nagu paljude asjadega nii kaugest minevikust, ei tea kindlalt öelda, milleks neid on kasutatud.
Millist mängu mängiksid?
Rühmad said kotikese, mille sisuks oli 10 puidust  mängunuppu ning kaks kandilise kujuga nuppu. Ülesandeks välja mõelda mäng ning mängureeglid.

Tulemuseks 4 põnevat mängu, mille kohta täpsemalt õpilaste blogides.

 

See blogi on Kolga Keskkooli pärimuse õppesuuna virtuaalseks koduks. Siin püüame kirjeldada seda, kuidas ning mil moel avastame enda jaoks kohalikku kultuuripärandit. Ja alustame päris muinasajast.
Teenäitajateks on sel retkel meile Iisaka talu pererahvas, Mare ja Liis Veersalu. Koos püüame aimu saada muinasaegsest elukorraldusest ning katsetame, kuidas tollased käsitöö-oskused sobivad tänapäeva.

Lühikese sissejuhatuse piirkonna esiajaloosse tegi mõned nädalad tagasi arheoloog Gurly Vedru. Tema kõneles ka sellest, et MAASTIK ON KUI KIHILINE TORT.
Selle võrdluspildi lahtimõtestamine sai õpilaste esimese blogipostituse teemaks.